Tere! Mina olen Kristin.

​

Kes ma olen? Üks tavaline ellujääja – väikese vimkaga.

​

Kogemusnõustaja, coach, vahel ka natuke terapeut, natuke filosoof ja aeg-ajalt lihtsalt see inimene, kes kuulab, kui kõike muud on liiga palju.

Kui elu oleks telesari, oleksin mina ilmselt see tegelane, kelle storyline’i keegi uskuda ei taha – liiga palju draamat, liiga palju süžeepöördeid. Aga kõik on päris.

​

Olen läbi elanud 3. astme agressiivse rinnavähi, paar aastat peale ravi lõppu ka varajases staadiumis munasarjavähi, kasvatanud erivajadusega lapse suureks (ja jäänud mõistuse juurde – enam-vähem), olnud 20 aastat nartsissistlikus suhtes (jah, ka see on võimalik), elanud üle lahutuse ja avastanud alles oma 40ndates, et ATH pole ainult laste teema.

​

Lisaboonusena sain kõige selle peale kaasa ka kenakese komplekti kompleksset PTSD-d – sest miks mitte, eks? Aga kui juba oled korduvalt põrganud elu tumedamatesse nurkadesse, siis ühel hetkel hakkad seal ka orienteeruma. Ja kui orienteerud, võid teistele ka tuld näidata.

​

Minu haridustee on nagu ühe hullumeelse seiklusfilmi stsenaarium — alustasin Usuteaduse magistriga, sest tahtsin aru saada, miks inimesed nii kummalisi ja vähem kummalisi uskumusi omavad (ja vahel ise ka). Siis lisandus religiooniantropoloogia magister. See on valdkond, kus sa õpid mõistma, miks üks inimene usub inglitesse, teine karmasse ja kolmas eksmehe juttu — ning kuidas see kõik kultuuriliselt täiesti loogiline võib tunduda.

​

Siis tegin “väikese” praktilise peatuse ja omandasin sisearhitekti ja disaini eriala, sest kui elu sees on kaos, peab vähemalt muu meie ümber ilus ja korras olema. Hetkel töötangi antud valdkonnas ning lisaks ka makeup artistina (elus peab vahel natuke glamuuri ja sära ka saama).

Praegu olen nõustaja/life coach ning hüpnotisööri õpingutel, et osata aidata sul oma mõtted korda saada ja elus kindlalt rooli haarata, kui kõik tundub korraks kontrolli alt väljas.

​

Nii ma siin olen!

​

Ma ei loe sulle ette raamatute peatükke ega jaga “kõik läheb hästi” õnneküpsiseid. Ma räägin asjadest nii, nagu need on. Ausalt, inimlikult, vahel musta huumoriga – sest kui me ei saa naerda, siis mis meist üldse järgi jääb?

Kui sa oled läbimas midagi sarnast – või oled veel selles sees – siis tea, et sa ei ole üksi. Ja kui vajad kedagi, kes päriselt mõistab, mitte ei “mõista” (loe: otsib kiirelt Googlest vastuseid), siis oled õiges kohas. Sest tean omast kogemusest, kui raske on leida sellist spetsialisti, kelle spetsiifikaks on just sellised teemad. Ma ei tee su elu korda – aga aitan sul seda ise teha. 

Tule, räägime/jagame. Või vaikime. Mõlemal on oma koht.

​

Kristin