Miks mõistus ei lase sul rahuneda isegi siis, kui kõik on justkui korras

Väliselt on kõik korras. Töö on olemas, suhted toimivad, suuri kriise ei ole. Ja ometi on sinu sees rahutus. Mõtted käivad peas ringi, keha ei lõdvestu, uni ei ole sügav ja „päris kohalolu“ justkui ei teki. See tekitab segadust ja sageli ka süütunnet: „Mul pole ju põhjust nii tunda.“ Aga põhjus ei pruugi olla sinu hetkelises eluolukorras. Väga sageli on see seotud sellega, kuidas su mõistus ja närvisüsteem on õppinud turvalisust hindama.

Mõistus on loodud otsima ohtu, mitte rahu

Inimese aju ei ole evolutsiooniliselt arenenud selleks, et hoida meid rahulikuna ja õnnelikuna. Tema peamine ülesanne on olnud ellujäämine.

See tähendab, et aju:

• skaneerib pidevalt keskkonda võimalike ohtude suhtes

• otsib mustreid ja riske

• hoiab tähelepanu pigem sellel, mis võib valesti minna

Isegi siis, kui praegu ei ole reaalset ohtu, võib mõistus küsida: „Aga mis siis, kui…?“

Ja see „mis siis, kui“ hoiab keha alati valvel.

Kui keha ei tunne end turvaliselt, ei rahune ka mõistus

Sageli proovime rahuneda mõistuse kaudu:

• analüüsime

• rahustame end loogiliste argumentidega

• ütleme endale, et „kõik on korras“

Aga rahu ei teki. Põhjus on lihtne: rahu ei ole kognitiivne seisund, vaid kehaline kogemus.

Kui närvisüsteem on harjunud pikaajalise stressi, pingeseisundi või emotsionaalse ebakindlusega, siis:

• keha jääb kergesse valmisolekusse ohuks

• hingamine on pinnapealne

• lihased ei lõdvestu täielikult

Sellises seisundis ei usu keha mõistuse rahustavaid sõnu.

Varasemad kogemused elavad kehas edasi

Isegi kui elu on praegu stabiilne, võib närvisüsteem endiselt reageerida varasematele kogemustele:

• lapsepõlve ebaturvalisus

• pikalt kestnud stress või läbipõlemine

• suhted, kus pidi end pidevalt kohandama

• ootamatused, milleks ei oldud valmis

Keha õpib: rahu ei kesta.

Ja seetõttu hoiab ta sind justkui valmisolekus ohuks, isegi headel aegadel.

Ülemõtlemine on sageli katse end kaitsta

Rahutu mõistus ei ole vaenlane. Väga sageli on see:

• katse hoida kontrolli

• viis ennetada võimalikke ohte

• viis tunda, et „ma olen valmis“

Probleem on selles, et pidev mõttetöö:

• ei loo tegelikku turvatunnet

• väsitab närvisüsteemi

• hoiab keha pinges

Seega on ülemõtlemine kaitsemehhanism, mitte iseloomuviga.

Miks „lõdvestu“ ei tööta

Närvisüsteemi ei saa sundida. Käsk „rahune maha“ võib mõistusele tunduda loogiline, aga kehale see ei mõju.

Turvatunne tekib hoopis:

• aeglase hingamise kaudu

• rütmilise liikumise kaudu

• kontakti kaudu turvaliste inimestega

• kogemuste kaudu, kus oled kohal ja kehas

Alles siis, kui keha hakkab end turvaliselt tundma, saab ka mõistus vaiksemaks jääda. Samuti ei tunne keha end turvaliselt kohe pärast esimest harjutust - neid tuleb regulaarselt korrata, et keha õpiks ära uue seisundi.

Rahu ei ole eesmärk, vaid kõrvalnähtus

Rahu ei teki siis, kui sa seda aktiivselt taga ajad. See tekib siis, kui:

• närvisüsteem saab signaale, et ohtu ei ole

• keha kogeb piisavalt puhkust ja taastumist

• sa ei pea kogu aeg valvel olema

Kui su mõistus ei lase sul rahuneda, siis see ei tähenda, et sa teed midagi valesti. See tähendab, et su süsteem on õppinud olema ettevaatlik, ja see ettevaatlikkus on olnud kunagi vajalik. Kuid su keha on võimeline uuesti ümber õppima ja saab uuesti kogeda päris rahutunnet.

Allikad

• Porges, S. W. (2011). The Polyvagal Theory: Neurophysiological Foundations of Emotions, Attachment, Communication, and Self-Regulation.

• van der Kolk, B. (2014). The Body Keeps the Score: Brain, Mind, and Body in the Healing of Trauma.

• McEwen, B. S. (2007). Physiology and neurobiology of stress and adaptation.

• American Psychological Association (APA). Stress and the brain.

• Siegel, D. J. (2012). The Developing Mind.