Harjumus “hakkama saada”: miks see ei ole alati tugevus

“Ma saan hakkama.”

See kõlab enesekindlalt. Aga mis siis, kui see ei ole ainult oskus —vaid närvisüsteemi harjumus, mis ei luba sul teistele toetuda? Viimaste aastate psühholoogia- ja neuroteadusuuringud näitavad, et krooniline iseseisvus ei pruugi olla iseloomuomadus. Sageli on see kohanemine keskkonnaga, kus abi ei olnud kättesaadav, turvaline või järjepidev. See muudab kõike.

1. “Hakkama saamine” kui kiindumismuster

Kaasaegsed kiindumusuuringud (eriti täiskasvanute vältiva kiindumusstiili käsitlused) näitavad, et osa inimesi õpib varakult, et:

• oma vajaduste näitamine ei too vastust

• abi küsimine ei muuda midagi

• iseseisvus on turvalisem kui sõltumine

Sellest kujuneb identiteet: “Ma ei vaja kedagi.”

Aga uuringud näitavad ka, et vältiv toimetulek ei tähenda vajaduste puudumist. See tähendab vajaduste allasurumist. Närvisüsteem kohaneb, inimene toimib, aga sisemine koormus jääb.

2. Hüperiseseisvus ja stressiregulatsioon

Viimaste aastate stressi- ja regulatsiooniuuringud näitavad, et sotsiaalne tugi ei ole lihtsalt emotsionaalne luksus. See on bioloogiline regulaator. Koosregulatsioon — see, et teine inimene aitab meie närvisüsteemil rahuneda — vähendab kortisoolitaset ja aktiveerib turvalisusega seotud närvivõrgustikke. Kui inimene harjub alati ise hakkama saama, jääb see mehhanism kasutamata.

See võib viia:

• kroonilise sisemise pingeni

• unehäireteni

• emotsionaalse tuimuseni

• raskuseni lõõgastuda isegi puhkehetkel

Väljast tugev, kuid seest pidevas valvelolekus.

3. Identiteet kui kaitse

Uuemad identiteediuuringud rõhutavad, et “mina” kujuneb korduvate kogemuste kaudu. Kui sind kiideti tugevuse eest, pidid olema “mõistlik laps”, kriisiolukordades ei olnud ruumi sinu haavatavusele, siis “hakkama saamine” muutub mitte ainult käitumiseks, vaid väärtuseks. Probleem ei ole oskuses hakkama saada, vaid siis, kui see on ainus lubatud viis olla.

4. Neurobioloogiline paradoks

Viimased uuringud näitavad huvitavat paradoksi: inimesed, kes on väga iseseisvad ja enesekontrolliga, võivad samal ajal kogeda kõrgemat sisemist stressi. Miks? Sest abi küsimine aktiveerib haavatavuse. Haavatavus aktiveerib ebamugavuse. Aju eelistab kontrolli ebamäärasusele. Seega jätkab inimene üksinda hakkama saamist isegi siis, kui see teda kurnab.

5. “Ma ei oska abi küsida” ei ole iseloomuviga

See on õpitud närvisüsteemi reaktsioon.

Abi küsimine tähendab:

• riski pettuda

• riski mitte olla mõistetud

• riski olla sõltuv

Kui need riskid olid kunagi reaalsed, siis aju salvestab selle mustri. Täiskasvanuna võib keskkond olla turvalisem, aga närvisüsteem ei uuenda ennast automaatselt.

6. Kuidas aru saada, et “hakkama saamine” on muutunud koormaks?

Küsi endalt:

• Kas ma tunnen ärevust, kui keegi pakub abi?

• Kas ma väsin rohkem vastutusest kui teised märkavad?

• Kas ma kardan, et kui ma ei hoia kõike kontrolli all, siis laguneb midagi?

• Kas ma ei tea enam, kuidas lihtsalt toetuda?

Kui jah, siis see ei tähenda, et sa oled nõrk. See võib hoopis tähendada, et sa oled liiga kaua üksi oma pinget kandnud.

7. Tugevuse ümbermõtestamine

Kaasaegne vastupidavuse (resilience) uurimine ei defineeri tugevust enam üksnes iseseisvuse kaudu.

Tugevus sisaldab:

• paindlikkust

• võimet toetuda

• võimet reguleerida koos teisega

• võimet olla haavatav turvalises suhtes

See ei vähenda autonoomiat, vaid laiendab seda.

8. Väike nihe, suur mõju

Sa ei pea loobuma oma oskusest hakkama saada, aga sa võid proovida lisada uue oskuse: lubada endal mitte alati hakkama saada.

See võib alata väga väikeselt:

• öelda “mul on täna raske”

• lasta kellelgi midagi sinu eest teha

• mitte lahendada kohe kõike

• jääda vestlusse ka siis, kui tekib ebamugavus

Närvisüsteem õpib uue kogemuse kaudu.

Lõpetuseks

Harjumus “hakkama saada” võib olla ellujäämise meistriteos, aga sa ei pea elama ainult ellujäämise režiimis. Sa võid olla inimene, kes oskab üksi hakkama saada ja samal ajal ka toetuda teistele.

See ei ole nõrkus.

See on närvisüsteemi küpsus.