Amensi BLOGI

Sa avad telefoni, kerid viis minutit. Keegi ostis kodu, keegi alustas ettevõttega, keegi on suhtes, keegi reisib, keegi “teeb tööd iseendaga”. Ja märkamatult tekib tunne: “Ma jään maha.” Seda nimetatakse võrdlemisärevuseks. 1. Aju on sotsiaalselt võrdlev organ Sotsiaalse võrdluse teooria (Festinger) on psühholoogias tuntud juba aastakümneid, kuid viimaste aastate neuroteadus on lisanud olulise mõõtme. Aju tasusüsteem (sh ventraalne striatum) aktiveerub mitte ainult siis, kui

Enamik inimesi ei karda suhtes suurt lahkumist iga päev. Nad kardavad midagi vaiksemat. Hetke, kus nad räägivad millestki olulisest ja teine ei kuula. Hetke, kus nad on haavatavad ja saavad vastu nalja, ebavajaliku nõuande või vaikuse. Hetke, kus kontakt justkui katkeb. Need ei ole dramaatilised sündmused, vaid mikrohülgamised. Ja närvisüsteem paneb need tähele. Mis on mikrohülgamine? Mikrohülgamine ei ole füüsiline lahkumine. See on emotsionaalne katkestus. Kaasaegsed kiindu

“Mul ei ole midagi viga.” Ja ometi on õlad pinges, uni on katkendlik ja kõhus reageerib enne iga tähtsat kohtumist. Kaasaegne psühholoogia ja neuroteadus on viimastel aastatel üha selgemalt kinnitanud: keha ei ole vaimse tervise kõrvalprodukt. See on selle keskne osa. 1. Närvisüsteem ei erista “päris ohtu” ja psühholoogilist pinget Uuemad uuringud autonoomse närvisüsteemi kohta näitavad, et keha stressireaktsioon aktiveerub mitte ainult füüsilise ohu korral, vaid ka: sotsiaal

“Ma saan hakkama.” See kõlab enesekindlalt. Aga mis siis, kui see ei ole ainult oskus —vaid närvisüsteemi harjumus, mis ei luba sul teistele toetuda? Viimaste aastate psühholoogia- ja neuroteadusuuringud näitavad, et krooniline iseseisvus ei pruugi olla iseloomuomadus. Sageli on see kohanemine keskkonnaga, kus abi ei olnud kättesaadav, turvaline või järjepidev. See muudab kõike. 1. “Hakkama saamine” kui kiindumismuster Kaasaegsed kiindumusuuringud (eriti täiskasvanute vältiva

“Ma olen lihtsalt ärev inimene.” “Ma olen lihtsalt kinnine.” “Ma olen lihtsalt selline, kes ei oska piire seada.” Need laused tunduvad nagu eneseteadlikkus, aga sageli on need hoopis harjumuspärased lood , mida me enda kohta kordame. Viimaste aastate psühholoogilised ja neuroteaduslikud uuringud näitavad üha selgemalt: see, mida me peame oma “iseloomuks”, on tihti kohandumine varasemate kogemustega . Kohandumine ei ole sama, mis püsiv identiteet. 1. Aju ei ole kivisse raiutud

On inimesi, kes ei tõsta häält. Kes märkavad esimesena, kui õhkkond muutub. Kes leiavad õiged sõnad, kui teine on ärritunud. Kes siluvad, selgitavad, pehmendavad. Ja siis tuleb hetk, kus nad mõtlevad: „Miks ma olen selles suhtes nii väsinud?” See ei pruugi olla halb suhe, aga see võib olla suhe, kus toimub emotsionaalne ületöötamine . Mis on emotsionaalne ületöötamine? Me teame läbipõlemist töökontekstis. Aga suhetes toimub sageli sama nähtamatu protsess. Emotsionaalne ületöö

Paljud meist on kasvanud üles mõttega, et tugeva inimene tunnistab raskusi vaikides ja „hakkab ise hakkama saama”. Meile on öeldud, et kurdus on nõrkuse märk, et raskused tuleb taluda sisemiselt  — vaikides, ilma müra tegemata. Aga mis siis, kui see, mida me tugevuseks pidasime, tegelikult teeb meid pikemas perspektiivis haigemaks, üksikuks ja läbipõlenuks? Miks vaikne kannatamine on psühholoogiliselt ohtlik? Viimased psühholoogilised uurimused näitavad, et vaikne kannatamine

On inimesi, kes on alati kättesaadavad. Nad vastavad, kuulavad, aitavad ja hoiavad. Nende peale saab loota nii tööl kui kodus. Sageli ütlevad nad ise, et neil ei ole midagi erilist viga, lihtsalt natuke väsimus. Aga see väsimus ei kao. Ja kuskil sügavamal tekib tunne, et enda jaoks ei ole enam eriti ruumi. Kui oled olemas kõigile, aga mitte endale, siis ei ole see juhuslik seisund. Paljud inimesed tunnevad, et nende roll on hoida teisi. See võib olla harjumus lapsepõlvest, tö

Paljud naised tunnevad, et emaks saades muutub nende sisemine latt korraga väga kõrgeks. Tuleb olla hooliv, kannatlik, kohal, rõõmus ja samal ajal ka tubli töötaja, partner ja inimene. Igapäevased toimetused saavad tehtud, laste eest hoolitsetakse ja väljastpoolt võib kõik paista korras. Aga sees on sageli väsimus, mis ei kao isegi siis, kui korraks saab puhata. Paljud emad ei oska seda väsimust isegi sõnastada, sest „nii ju peabki olema“. Sageli ei räägita sellest, et vaneml

Paljud inimesed on kuulnud mõtet, et andestamine toob kergenduse. Et kui suudad lõpuks andeks anda, saab ka raske kogemus läbi. See kõlab rahulikult ja lootustandvalt, eriti kultuuris, kus väärtustatakse edasi liikumist ja mitte kinni jäämist. Sageli öeldakse seda heas usus ja sooviga aidata. Aga paljude jaoks tekitab see mõte hoopis segadust ja süütunnet. Sest sees on ikka raske, isegi siis, kui mõistus ütleb, et peaks andestama. Ja siis tekib küsimus, kas midagi on valesti.

On päris tavaline tunne, et väsimus tuleb justkui tühjalt kohalt. Päevad saavad tehtud, kohustused täidetud ja teiste jaoks ollakse olemas, aga õhtuks on tunne, et midagi on liiga palju. Sageli ei oska seda tunnet isegi millegagi siduda, sest suuri probleeme nagu justkui ei ole. Inimene võib mõelda, et äkki ta dramatiseerib või lihtsalt ei saa piisavalt hästi hakkama. Eestis on harjumus end kokku võtta ja edasi minna, isegi siis, kui sees on pingeline. Piire ei ole kunagi õpe

Paljud inimesed tunnevad end pidevalt väsinuna. Nad ärkavad hommikul juba kurnatult, päev venib raskelt ja õhtuks ei ole enam jaksu millekski. Ja sageli tuleb esimene mõte: „Ma olen lihtsalt laisk.“ Või: „Ma peaksin rohkem pingutama.“ Aga enamasti ei ole asi laiskuses. Laiskus ja väsimus ei ole sama asi Laiskus tähendab, et inimene ei taha  teha. Väsimus tähendab, et inimene ei jaksa  teha. Need kaks tunduvad kehas väga erinevad, aga neid aetakse tihti segamini – eriti kultuu

Paljud meist on üles kasvanud mõttega, et parem on mitte tüli teha. Et vaikimine hoiab rahu, ja et rääkimata jätmine on küps ja mõistlik valik. Sageli tundubki, et konflikt on midagi halba — midagi, mida tuleks iga hinna eest vältida. Kuid päris elus väsitavad inimesi sageli rohkem just rääkimata asjad , mitte avatud konfliktid. Vaikus ei ole alati rahu Vaikus võib olla rahulik. Aga vaikus võib olla ka pingeline. Kui midagi jääb ütlemata, ei kao see lihtsalt ära. See jääb keh

Sageli arvatakse, et murduvad need, kes ei ole piisavalt tugevad. Need, kes ei tule toime, ja kellel „on midagi valesti“. Aga tegelikkus on tihti vastupidine. Väga sageli murduvad just need inimesed, keda teised peavad tugevaks. Kes on „tugev inimene“? Tugev inimene on see, kes: võtab vastutuse ei taha teisi koormata hoiab asjad kontrolli all saab hakkama ka keerulistes olukordades ei tee oma raskustest suurt numbrit Ta on see, kelle poole pöördutakse, kui kellelgi teisel on

Väliselt on kõik korras. Töö on olemas, suhted toimivad, suuri kriise ei ole. Ja ometi on sinu sees rahutus. Mõtted käivad peas ringi, keha ei lõdvestu, uni ei ole sügav ja „päris kohalolu“ justkui ei teki. See tekitab segadust ja sageli ka süütunnet: „Mul pole ju põhjust nii tunda.“ Aga põhjus ei pruugi olla sinu hetkelises eluolukorras. Väga sageli on see seotud sellega, kuidas su mõistus ja närvisüsteem on õppinud turvalisust hindama . Mõistus on loodud otsima ohtu, mitte

Paljude inimeste jaoks kõlab online-nõustamine alguses võõralt või isegi ebamugavalt. „Kas see on päris nõustamine?“ „Kas ekraani kaudu saab üldse päriselt kontakti?“ „Mis siis, kui ma ei oska rääkida või see tundub imelik?“ Need kahtlused on täiesti tavalised. Samas kogevad paljud inimesed juba pärast esimesi kohtumisi üllatust: online-nõustamine on lihtsam, turvalisem ja kättesaadavam, kui nad arvasid . Turvaline keskkond aitab avaneda Üks suurimaid online-nõustamise eelise

"Linda, ma ärkan üles ja esimene mõte on: ma ei jaksa. Ma ei jaksa tööd teha, ma ei jaksa inimesi näha, ma ei jaksa isegi ennast voodist üles saada. Kas minuga on midagi valesti?" - neid sõnu kuulen ma oma klientidelt üha sagedamini. Ja iga kord, kui keegi need küsimused esitab, tahan ma öelda: "Ei, Sinuga pole midagi valesti. Sa oled lihtsalt liiga kaua liiga palju andnud." Minu nimi on Linda ja olen psühholoog, kes töötab igapäevaselt inimestega, kes on jõudnud sinna punkti

Psühholoog Linda praktilised nõuanded "Linda, ma tean, et vajan abi, aga ei tea, kas peaksin minema psühholoogi, psühhiaatri või kellegi muu juurde. Kus on vahe?"  - see küsimus tuleb mulle ette peaaegu iga nädal. Ja ma mõistan seda segadust täielikult. Vaimse tervise maastik võib tunduda keeruline, kui Sa ei tea, kellel milline roll on. Minu nimi on Linda ja olen psühholoog, kes töötab igapäevaselt klientidega, kes otsivad abi oma vaimse tervisega. Sageli olen ma esimene ini

Iga inimene vajab aeg-ajalt tuge. Mõnikord piisab sõbraga rääkimisest, kuid vahel on vaja kedagi, kes oskab päriselt aidata ja juhatada õigele teele. Aga mis saab siis, kui abi on kättesaamatu? Kui järjekorrad on pikad, hinnad kõrged ja inimene tunneb, et tema mured pole „piisavalt suured“, et spetsialisti poole pöörduda? Just nende küsimuste pärast otsustasime  luua Amensi Kliiniku . Miks me lõime Amensi Kliiniku? Vaimne tervis on sama tähtis kui füüsiline tervis, kuid palju

Kas oled tundnud, et vajad kedagi, kellega rääkida, aga ei tea, kuhu pöörduda? Või oled proovinud leida psühholoogi või psühhiaatrit, kuid järjekorrad on pikad ja aega napib? Me mõistame. Vaimse tervise teemadega tegelemine võib tunduda keeruline, eriti kui abi leidmine on raske. Just seetõttu lõime  Amensi Kliiniku  – et pakkuda  kiiret, mugavat ja professionaalset tuge online teel , nii et sa ei pea oma muredega üksi jääma. Milliste muredega saad meie poole pöörduda? Elu on