Võrdlemisärevus sotsiaalmeedia ajastul: miks su aju ei ole selleks loodud

Sa avad telefoni, kerid viis minutit. Keegi ostis kodu, keegi alustas ettevõttega, keegi on suhtes, keegi reisib, keegi “teeb tööd iseendaga”. Ja märkamatult tekib tunne: “Ma jään maha.” Seda nimetatakse võrdlemisärevuseks.

1. Aju on sotsiaalselt võrdlev organ

Sotsiaalse võrdluse teooria (Festinger) on psühholoogias tuntud juba aastakümneid, kuid viimaste aastate neuroteadus on lisanud olulise mõõtme. Aju tasusüsteem (sh ventraalne striatum) aktiveerub mitte ainult siis, kui meil läheb hästi, vaid ka siis, kui meil läheb paremini kui teistel. See tähendab: võrdlemine ei ole juhuslik. See on sisse ehitatud mehhanism staatuse ja turvalisuse hindamiseks. Evolutsiooniliselt oli see kasulik väikestes kogukondades. Kuid probleem on selles, et me ei ela enam 150 inimesega hõimus.

2. Evolutsiooniline “mismatch”

Kaasaegsed uurijad räägivad nn evolutsioonilisest nihkest (mismatch).

Meie aju on loodud:

• võrdlema piiratud ringis

• hindama realistlikke referentsgruppe

• töötlema aeglasemat infovoogu

Sotsiaalmeedia pakub:

• lõputut referentsgruppi

• algoritmiliselt võimendatud edu

• pidevat sotsiaalset infot

Närvisüsteem ei suuda eristada, kas sa näed 10 inimest või 10 000. Ta registreerib lihtsalt: “Teistel läheb paremini, järelikult oleme läbi kukkunud.”

3. Ülespoole võrdlemine ja ärevus

Uuringud näitavad, et nn ülespoole võrdlemine (upward comparison) — enda võrdlemine edukamate, ilusamate või edukamatena näivate inimestega — on seotud:

• madalama enesehinnanguga

• kõrgema ärevusega

• suurema depressiooniriskiga

Sotsiaalmeedia keskkond soosib just ülespoole võrdlemist.

Harva näeme:

• ebaõnnestumisi

• igavust

• kahtlusi

• katkemisi

Me võrdleme oma tervikpilti kellegi tipphetkega.

4. Närvisüsteem ja pidev sotsiaalne hindamine

Iga kord, kui sa näed kellegi saavutust, aktiveerub hinnanguline protsess:

“Kas ma olen piisav?"

“Kas ma olen maha jäänud?”

“Kas ma peaksin rohkem tegema?”

See võib hoida närvisüsteemi kerges, kuid püsivas stressireaktsioonis. See ei ole alati dramaatiline, vaid see on taustamüra. See väsitab.

5. Identiteedi killustumine

Viimaste aastate identiteediuuringud näitavad, et pidev kokkupuude ideaalsete narratiividega võib tekitada sisemist lõhet:

• see, kes ma olen

• see, kes ma “peaksin” olema

Mida suurem see lõhe, seda suurem rahulolematus. See ei ole laiskus. See on üleküllus ideaalidest.

6. Kuidas vähendada võrdlemisärevust?

See ei tähenda sotsiaalmeedia täielikku hülgamist.

Aga teadlikkust:

• Pane tähele, millised kontod tekitavad kehas pinget.

• Küsi: kas see inspireerib või aktiveerib minus puudujäägitunde?

• Piira algoritmilist eskaleerumist (teadlik ajakasutus).

• Too tähelepanu tagasi oma protsessile, mitte teiste tulemusele.

Ja kõige olulisem:

Su aju ei ole loodud pidevaks globaalseks võrdlemiseks. Kui see väsitab, siis see on loogiline. On vaja teha paus.

Lõpetuseks

Võrdlemine on inimlik, aga lõputu võrdlemine ei ole loomulik. Sa ei ole nõrk, kui see sind mõjutab. Sa elad keskkonnas, mis võimendab sotsiaalset hindamist 24/7. Võib-olla ei ole küsimus selles, kas sa oled piisav, vaid selles, kas su närvisüsteem saab kunagi pausi.