Hea ema sündroom: miks naised põlevad vanemluses läbi?

Paljud naised tunnevad, et emaks saades muutub nende sisemine latt korraga väga kõrgeks. Tuleb olla hooliv, kannatlik, kohal, rõõmus ja samal ajal ka tubli töötaja, partner ja inimene. Igapäevased toimetused saavad tehtud, laste eest hoolitsetakse ja väljastpoolt võib kõik paista korras. Aga sees on sageli väsimus, mis ei kao isegi siis, kui korraks saab puhata. Paljud emad ei oska seda väsimust isegi sõnastada, sest „nii ju peabki olema“. Sageli ei räägita sellest, et vanemlus võib olla kurnav ka siis, kui last armastatakse väga. Ja just siin hakkab tasapisi kujunema see, mida võiks nimetada hea ema sündroomiks.

Hea ema sündroom ei tähenda hoolimist, vaid pidevat enese ületamist. See tähendab sisemist survet olla kogu aeg parem, rahulikum ja ennastohverdavam, isegi siis, kui jaks on otsas. Paljud naised tunnevad, et nad ei tohi väsida ega ärrituda, sest „hea ema ei tee nii“. Emadus muutub rolliks, milles enda vajadused lükatakse pidevalt edasi. See ei juhtu pahatahtlikkusest, vaid armastusest ja vastutustundest. Aga armastus ei kaitse läbipõlemise eest, kui piirid kaovad. Keha hakkab varem või hiljem sellele koormusele reageerima.

Paljud naised tunnevad süütunnet juba ainuüksi mõtte pärast, et nad vajaksid puhkust. Sageli ei räägita sellest, kui raske võib olla olla kogu aeg kellelegi vajalik. Laps vajab tähelepanu, kodu vajab toimimist ja ühiskond ootab, et ema oleks kannatlik ja tasakaalukas. Väsimus ei teki seetõttu, et ema ei saa hakkama, vaid seetõttu, et ta teeb liiga palju korraga. Kui sellele lisandub vähene toetus või üksinda vastutamine, muutub koormus veelgi suuremaks. Paljud naised harjuvad sellega nii ära, et ei märka enam, kui kaugele nad iseendast on eemaldunud.

Hea ema sündroomi üks raskemaid osi on nähtamatus. Väljastpoolt ei paista, kui keegi on emotsionaalselt kurnatud. Naine võib naeratada, tegutseda ja olla „tubli“, samal ajal kui sees on tühi tunne või ärritus. Sageli arvatakse, et läbipõlemine juhtub ainult tööl, mitte kodus. Tegelikult võib vanemlus olla sama koormav, eriti kui puhkust ja vaheldust ei ole. Kui ema ei saa olla inimene, vaid ainult roll, siis hakkab midagi paratamatult murenema.

Sageli ei räägita ka sellest, kui tugev on ühiskondlik surve. Naised saavad vastuolulisi sõnumeid: ole kohal, aga ära kaota ennast; hoolitse, aga ära virise; tee kõike, aga ära küsi liiga palju. Sellises keskkonnas on väga lihtne hakata uskuma, et probleem on sinus, mitte ootustes. Paljud emad mõtlevad, et nad peaksid lihtsalt rohkem pingutama või paremini organiseerima. Tegelikult vajaksid nad sageli hoopis rohkem toetust ja lubatud piire.

Oluline on mõista, et hea ema ei ole see, kes end lõpuni ära kulutab. Hea ema on ka inimene, kellel on piirid, tunded ja vajadused. Laps ei vaja täiuslikku vanemat, vaid päris inimest. Kui ema on pidevalt kurnatud, ei ole sellest kasu ei talle ega lapsele. Enda vajaduste märkamine ei tee kedagi halvaks emaks. Vastupidi, see aitab hoida suhet elus ja kohal.

Abi otsimine vanemluses ei tähenda läbikukkumist. See tähendab, et inimene võtab oma heaolu tõsiselt. Mõnikord aitab juba see, kui saab kellegagi rahulikult rääkida ja aru saada, kus piirid kaduma on läinud. Vanemlus ei pea tähendama enese kaotamist. Kui tunned, et oled väsinud ja üksi selle koormaga, siis tea, et sa ei ole ainus. Ja sa ei pea sellega üksi olema.