Kui oled olemas kõigile, aga mitte endale

On inimesi, kes on alati kättesaadavad. Nad vastavad, kuulavad, aitavad ja hoiavad. Nende peale saab loota nii tööl kui kodus. Sageli ütlevad nad ise, et neil ei ole midagi erilist viga, lihtsalt natuke väsimus. Aga see väsimus ei kao. Ja kuskil sügavamal tekib tunne, et enda jaoks ei ole enam eriti ruumi. Kui oled olemas kõigile, aga mitte endale, siis ei ole see juhuslik seisund.

Paljud inimesed tunnevad, et nende roll on hoida teisi. See võib olla harjumus lapsepõlvest, töörollist või suhetest. Nad on õppinud märkama teiste vajadusi enne enda omi. Sageli ei tehta seda teadlikult, vaid automaatselt. Teiste eest hoolitsemine võib muutuda nii tavaliseks, et enda vajadused tunduvad ebavajalikud või isegi tüütud. Nii nihkub fookus vaikselt eemale iseendast.

Sageli ei räägita sellest, kui kurnav on olla pidevalt emotsionaalselt kohal. Kuulata teiste muresid, mõelda lahendusi ja hoida rahu ka siis, kui endal on raske. See koormus ei paista alati välja, sest inimene ise toimib edasi. Emotsionaalne töö ei ole nähtamatu kehale, isegi kui see on nähtamatu teistele. Keha hakkab tasapisi märku andma väsimuse, ärrituvuse või rahutusega.

Paljud inimesed ütlevad sellises olukorras endale, et nad ei tohi kurta. Et teistel on hullem. Et nad peaksid olema tänulikud. Oma raskuse pisendamine ei tee seda kergemaks, vaid üksikumaks. Kui keegi ei tea, kuidas sul päriselt on, siis ei saa ka keegi sind toetada. Ja nii jäädki oma väsimusega üksi.

Sageli tekib ka süütunne, kui mõte enda vajadustest üldse esile kerkib. Puhkus tundub luksusena, abi küsimine liigse nõudmisena. Paljud inimesed ajavad segamini hoolimise ja enese unustamise. Tegelikult ei pea need kaks koos käima. Hoolimine saab olla ka selline, mis ei kurna ega tühjenda.

Keha annab sellistes olukordades sageli märku enne mõistust. Uni muutub pinnapealseks, rõõm ei jõua enam kohale või tekib soov olla omaette. Need ei ole kapriisid ega nõrkuse märgid. Need on signaalid, et oled liiga kaua olnud kõigi jaoks olemas. Ja et nüüd vajaksid midagi ka ise.

Oluline on mõista, et see muster ei teki seetõttu, et inimesel oleks midagi valesti. Vastupidi. Sageli on tegemist vastutustundliku, hooliva ja usaldusväärse inimesega. Probleem ei ole iseloomus, vaid koormuse ja piiride tasakaalus. Kui piirid puuduvad, kannab inimene rohkem, kui oleks jõukohane.

Enda jaoks olemas olemine ei tähenda teistest eemaldumist. See tähendab märkamist. Küsimist, mida sina praegu vajad. Vahel on selleks puhkus, vahel rääkimine, vahel lihtsalt luba mitte olla tugev. Abi otsimine ei ole märk sellest, et oled läbi kukkunud, vaid sellest, et oled end tõsiselt võtma hakanud. See võib olla esimene samm tasakaalu poole.

Kui tunned end selles loos ära, siis tea, et sa ei ole ainus. Paljud inimesed elavad nii, lihtsalt nad ei räägi sellest. See, mida sa tunned, on loogiline vastus pikale enese tahaplaanile jätmisele. Ja sa ei pea sellega üksi olema. On võimalik õppida olema olemas ka iseenda jaoks.