Kõik ei vaja teraapiat – aga paljud vajavad piire

On päris tavaline tunne, et väsimus tuleb justkui tühjalt kohalt. Päevad saavad tehtud, kohustused täidetud ja teiste jaoks ollakse olemas, aga õhtuks on tunne, et midagi on liiga palju. Sageli ei oska seda tunnet isegi millegagi siduda, sest suuri probleeme nagu justkui ei ole. Inimene võib mõelda, et äkki ta dramatiseerib või lihtsalt ei saa piisavalt hästi hakkama. Eestis on harjumus end kokku võtta ja edasi minna, isegi siis, kui sees on pingeline. Piire ei ole kunagi õpetatud, aga vastupidamist on alati hinnatud. Nii tekibki olukord, kus inimene ei vaja tingimata teraapiat, vaid midagi palju argisemat.

Paljud inimesed tunnevad, et nad annavad kogu aeg natuke rohkem, kui tagasi saavad. Nad vastavad tööasjadele ka õhtul, kuulavad teiste muresid ka siis, kui endal on raske, ja ütlevad „jah“ ka olukordades, kus tahaks tegelikult puhata. See ei tule pahatahtlikkusest, vaid harjumusest olla vastutav ja usaldusväärne. Sageli ei räägita sellest, et pidev kohanemine ja enda tahaplaanile jätmine väsitab tasapisi. Keha annab sellest märku enne mõistust, näiteks pinges õlgade, rahutu une või ärrituvusega. Inimene võib arvata, et probleem on temas endas, kuigi tegelikult on puudu lihtsalt piirid. Piiride puudumine ei ole iseloomuviga, vaid õpitud viis hakkama saada.

Piir ei tähenda teise inimese tõrjumist ega halba suhtumist. Piir tähendab kohta, kus inimene märkab, mis on talle jõukohane ja mis enam mitte. Paljud kardavad, et piiri panemine teeb nad ebaviisakaks või egoistlikuks. See on väga tavaline hirm, eriti kultuuris, kus teisi arvestamist peetakse vooruseks. Tegelikult aitavad piirid suhetel püsida, sest inimene ei kanna vaikset pahameelt ega väsimust endas. Kui piirid puuduvad, hakkab keha tasapisi pidurit tõmbama. Väsimus, tuimus või rahutus ei ole juhuslikud, vaid märgid, et midagi vajab muutmist.

Sageli arvatakse, et kui on raske, siis on vaja kohe teraapiat. Mõnele inimesele on see väga vajalik ja toetav tee, aga mitte iga väsimus ei tähenda sügavat sisemist probleemi. Paljud inimesed vajavad enne kõike selgust selles, kus nad lõppevad ja kust algavad teised. Nad vajavad luba öelda „praegu ei jõua“ või „ma vajan aega“. Kui neid samme ei ole kunagi harjutatud, tunduvad need alguses ebamugavad ja võõrad. See ei tähenda, et inimene teeb midagi valesti, vaid et ta õpib midagi uut. Piiride õppimine võib olla sama oluline kui rääkimine.

Sageli ei räägita sellest, et piiride puudumine ei ole teadlik valik. Paljud inimesed ei ole lihtsalt kunagi peatunud ja küsinud, mida nad tegelikult vajavad. Elu tempo ja ootused viivad kergesti selleni, et inimene kohaneb automaatselt. Kui keegi küsib abi, tundub lihtsam aidata kui selgitada, miks ei saa. Nii harjub keha pideva valmisolekuga ja meel sellega, et enda vajadused võivad oodata. See olukord ei teki üleöö ja ei kao ka ühe otsusega. Aga juba märkamine võib tuua esimest kergendust.

Kõik ei vaja teraapiat, aga paljud vajavad ruumi, kus oma olukorda rahulikult vaadata. Mõnikord aitab juba see, kui keegi kuulab ja aitab mõtteid järjestada. Piiride teema ei ole must-valge ega lahene korraga. See on protsess, kus inimene õpib ennast tõsisemalt võtma ilma süütundeta. Abi otsimine ei tähenda, et inimene ei tule toime, vaid et ta tahab edaspidi vähem kurnatult elada. See on väga inimlik soov. Ja see ei tee kedagi nõrgaks.

Kui tunned end selles loos ära, siis tea, et sa ei ole ainus. Paljud inimesed kogevad sama, lihtsalt nad ei räägi sellest valjusti. See, mida sa tunned, on loogiline vastus olukordadele, kus oled kaua enda arvelt pingutanud. Sa ei pea kõike üksi välja mõtlema ega kohe suuri otsuseid tegema. Vahel piisab sellest, et keegi aitab sul märgata, kus võiksid piirid tekkida. Ja sa ei pea sellega üksi olema.