Miks andestamine ei ravi traumasid (ja millal see teeb olukorra hullemaks)

Paljud inimesed on kuulnud mõtet, et andestamine toob kergenduse. Et kui suudad lõpuks andeks anda, saab ka raske kogemus läbi. See kõlab rahulikult ja lootustandvalt, eriti kultuuris, kus väärtustatakse edasi liikumist ja mitte kinni jäämist. Sageli öeldakse seda heas usus ja sooviga aidata. Aga paljude jaoks tekitab see mõte hoopis segadust ja süütunnet. Sest sees on ikka raske, isegi siis, kui mõistus ütleb, et peaks andestama. Ja siis tekib küsimus, kas midagi on valesti.

Andestamine ei ole ravi.

See on üks võimalik hoiak, mis võib mõnele sobida, aga see ei ole universaalne lahendus. Trauma ei ole lihtsalt halb mälestus, millest saab tahtejõuga üle. See on kogemus, mis on jätnud jälje kehasse ja turvatundesse. Kui keegi ütleb, et peaks lihtsalt andestama, võib see jätta mulje, et raskus püsib seetõttu, et inimene ei pinguta piisavalt. See ei ole tõsi. Paljud inimesed on juba teinud kõik, et edasi minna, aga keha ei ole samas tempos kaasa tulnud.

Sageli ei räägita sellest, et andestamine võib tulla liiga vara. Inimene ei ole veel saanud olla vihane, kurb või segaduses. Ta ei ole saanud kogemust läbi elada ega mõista, mis temaga tegelikult juhtus. Kui sellises kohas surutakse peale andestamist, jäävad tunded lihtsalt alla. Alla surutud tunded ei kao, nad jäävad kehasse. Ja keha leiab varem või hiljem viisi, kuidas märku anda. See võib tulla väsimuse, ärevuse või tuimusena.

Paljud inimesed tunnevad, et nad peaksid andestama, et olla „küps“ või „hea inimene“. See surve ei tule alati väljastpoolt, vaid on sisemine. Mõte, et kui ma ei andesta, olen kinni minevikus. Aga piiride hoidmine ei tähenda kibestumist. Vahel tähendab see lihtsalt enda kaitsmist. Kui inimene sunnib end andestama olukorras, kus turvatunne pole taastunud, võib see teha haiget juurde. Ta õpib, et tema tunded ei ole olulised.

On olukordi, kus andestamine võib teha asja hullemaks. Näiteks siis, kui:

• kontakt inimesega, kes haiget tegi, jätkub samal viisil

• vastutust ei ole võetud ega kahju tunnistatud

• inimese enda valu pisendatakse

• andestamist kasutatakse vaikimise ja edasi kannatamise põhjendusena

Andestamine, mis nõuab enda piiride ületamist, ei ole tervendav. See võib kinnistada mustrit, kus inimene harjub oma tundeid tahaplaanile jätma. Keha võib sellest veel rohkem pingesse minna, sest sisemine konflikt kasvab.

Traumast taastumine algab tavaliselt hoopis teistest asjadest. Turvatunde taastamisest. Sellest, et inimene saab öelda, et talle tehti liiga. Sellest, et keegi kuulab ega kiirusta teda „õigesse kohta“. Mõistmine ja tunnistamine tulevad enne andestamist, kui see üldse tuleb. Ja mõne jaoks ei tulegi see kunagi. See ei tähenda, et nad oleksid katki või kinni jäänud.

Oluline on teada, et andestamine ei ole kohustus. See ei ole moraalne eksam, mille peab sooritama, et edasi elada. Mõne inimese jaoks tekib see ajaga ja loomulikult. Teise jaoks tähendab tervenemine hoopis selget piiri ja distantseerumist. Mõlemad teed võivad olla õiged. Küsimus ei ole selles, mida „peaks“, vaid selles, mis aitab kehal ja meelel rahuneda.

Kui tunned, et andestamise teema tekitab sinus pinget või süütunnet, siis ei ole sa üksi. Paljud inimesed kogevad sama, lihtsalt nad ei julge seda välja öelda. See, et sa ei tunne end valmis andestama, ei tähenda, et sa ei paraneks. See võib tähendada, et sa oled aus selle koha suhtes, kus sa praegu oled.

Sa ei pea end sundima tundma midagi, mida sa ei tunne. Ja sa ei pea oma kogemust ära siluma, et see teistele mugav oleks. Tervenemine ei alga andestamisest, vaid turvalisusest. Ja see võib võtta aega. Kui tunned, et vajad selle teema lahti rääkimiseks rahulikku ja hinnangutevaba ruumi, siis tea, et sa ei pea sellega üksi olema.