Miks “olen lihtsalt selline” ei ole alati tõsi

“Ma olen lihtsalt ärev inimene.”

“Ma olen lihtsalt kinnine.”

“Ma olen lihtsalt selline, kes ei oska piire seada.”

Need laused tunduvad nagu eneseteadlikkus, aga sageli on need hoopis harjumuspärased lood, mida me enda kohta kordame. Viimaste aastate psühholoogilised ja neuroteaduslikud uuringud näitavad üha selgemalt: see, mida me peame oma “iseloomuks”, on tihti kohandumine varasemate kogemustega. Kohandumine ei ole sama, mis püsiv identiteet.

1. Aju ei ole kivisse raiutud

Kaasaegne neuroteadus kinnitab: aju on plastiline kogu elu jooksul.

Neuroplastilisuse uuringud näitavad, et korduvad kogemused – eriti emotsionaalsed kogemused – kujundavad närvivõrgustikke. See tähendab, et kui sa oled aastaid olnud valvel, vältinud konflikte ja teiste vajadusi esikohale seadnud, siis on su aju õppinud seda mustrit eelistama. Kuid õppimine tähendab ka seda, et see on õpitud, mitte kaasasündinud ja muutumatu.

2. Isiksus ei ole nii jäik, kui arvame

Viimase kümnendi isiksuseuuringud (sh longituudsed uuringud täiskasvanutel) näitavad, et isiksuseomadused ei ole staatilised.

Näiteks:

• ärevus võib väheneda turvalises keskkonnas

• ekstravertsus võib suureneda toetavas suhtes

• enesekindlus võib kasvada läbi korrigeerivate kogemuste

See tähendab, et “olen lihtsalt selline” võib olla hetke peegeldus, mitte lõplik tõde.

Sageli ajame segi pikaajalise harjumuse ja püsiva identiteedi.

3. Närvisüsteem kujundab “mina-pilti”

Uuem trauma- ja kiindumusuuringute suund rõhutab, et meie enesetaju on tihedalt seotud närvisüsteemi regulatsiooniga.

Kui oled kasvanud keskkonnas, kus:

• turvatunne oli ebastabiilne

• pidid olema „tubli”

• konflikt oli ettearvamatu

siis võib su närvisüsteem eelistada:

• ülekohandumist

• vaikimist

• liigset kontrolli

Aja jooksul hakkab see tunduma nagu “mina”, aga tegelikult on see ellujäämisstrateegia, mitte isiksuse tuum.

4. Epigeneetika ja keskkonna mõju

Kaasaegne epigeneetika näitab, et keskkond mõjutab geenide avaldumist. See tähendab, et bioloogia ei ole saatus. Stressirohkes keskkonnas võivad aktiveeruda teatud stressiregulatsiooni mustrid. Turvalises keskkonnas võivad need mustrid muutuda. See ei tähenda, et kõik on tahtejõu küsimus, aga see tähendab, et keskkond ja kogemus muudavad meid rohkem, kui varem arvati.

5. “Olen lihtsalt selline” võib olla enesekaitse

Psühholoogiliselt võib see lause täita kaitsefunktsiooni.

Kui ütlen: “Ma olen lihtsalt selline.”

siis ma ei pea:

• riskima muutusega

• kogema ebamugavust

• proovima midagi uut

• taluma ajutist ärevust

Muutus destabiliseerib identiteeti. Aju eelistab tuttavat – isegi siis, kui see ei ole kasulik.

6. Mis siis on päriselt “mina”?

See on keerulisem küsimus. Uuemad identiteediuuringud räägivad pigem paindlikust minast – süsteemist, mis kujuneb pidevas suhtes keskkonnaga.

Sa ei ole ainult oma:

• ärevus

• vältimiskäitumine

• perfektsionism

• konfliktikartus

Need võivad olla osad sinust, aga need ei pruugi olla su olemus. Sageli on need kunagise keskkonna vastused.

7. Väike, aga oluline nihe

Järgmine kord, kui tabad end mõttelt:

“Ma olen lihtsalt selline.”

proovi küsida:

• Millal ma selliseks õppisin?

• Mis olukorras see omadus kasulik oli?

• Kas see teenib mind praegu?

See küsimus ei ründa su identiteeti. See avab võimaluse seda avastada.

Lõpetuseks

Sa ei ole projekt, mida tuleb parandada, aga sa ei ole ka kivisse raiutud versioon endast. “Olen lihtsalt selline” võib olla lugu, mida su närvisüsteem kordab endale, et hoida sind turvalises ja tuttavas. Aga turvaline ei tähenda alati arengut. Ja mõnikord algab muutus ühest mõttest:

"Võib-olla ma ei ole lihtsalt selline. Võib-olla ma hoopis õppisin selliseks olema."