Miks rääkimata asjad väsitavad rohkem kui konfliktid

Paljud meist on üles kasvanud mõttega, et parem on mitte tüli teha. Et vaikimine hoiab rahu, ja et rääkimata jätmine on küps ja mõistlik valik. Sageli tundubki, et konflikt on midagi halba — midagi, mida tuleks iga hinna eest vältida. Kuid päris elus väsitavad inimesi sageli rohkem just rääkimata asjad, mitte avatud konfliktid.

Vaikus ei ole alati rahu

Vaikus võib olla rahulik. Aga vaikus võib olla ka pingeline. Kui midagi jääb ütlemata, ei kao see lihtsalt ära. See jääb kehasse ja mõtetesse. Tekib sisemine pinge, mida ei ole võimalik välja elada ega läbi rääkida. Väliselt võib kõik olla viisakas ja korrektne. Sees aga koguneb raskus.

Rääkimata asjad töötavad taustal

Kui inimene hoiab end tagasi, peab ta samal ajal ka midagi muud tegema:

• kontrollima oma reaktsioone

• mõtlema, mida öelda ja mida mitte

• vältima teemasid

• kohandama end pidevalt

See on pidev vaimne töö, ja just see töö väsitabki. Rääkimata asjad ei ole passiivsed. Need on aktiivne koormus.

Konflikt võib olla kergendus

Kuigi konflikt tundub hirmutav, on ta sageli lühem ja selgem kui vaikne pinge. Konfliktis saavad tunded välja. Midagi saab sõnastatud. Õhku tekib liikumine. See ei tähenda, et iga konflikt oleks hea või asju lahendav. Aga isegi ebamugav vestlus võib olla kergendavam kui pikalt kestnud vaikus.

Miks me pigem vaikime?

Paljud inimesed vaikivad, sest:

• nad ei taha teisi koormata

• nad kardavad haiget teha

• nad kardavad, et neid ei mõisteta

• nad ei oska rahulikult rääkida

• nad on harjunud enda vajadusi edasi lükkama

Eestis on vaikimine sageli viis, kuidas „hakkama saada“. Aga see harjumus võib hakata töötama meie enda vastu.

Rääkimata asjad mõjutavad keha

Kui inimene hoiab end pidevalt tagasi, jääb keha pingesse. Sageli väljendub see:

• pidevas väsimuses

• ärrituvuses

• pinges õlgades ja kaelas

• seedehäiretes

• uneprobleemides

Keha ei unusta seda, mida mõistus püüab alla suruda.

Rääkimine ei tähenda süüdistamist

Paljud kardavad, et rääkimine viib paratamatult tülini. Aga rääkimine ei tähenda süüdistamist. Rääkimine võib olla:

• oma tunde sõnastamine

• piiri märkimine

• selgitamine, mitte ründamine

• aus, aga rahulik

Ka sellist rääkimist saab õppida.

Mõnikord on turvalisem rääkida kõrvalise inimesega

Mõnda asja on lihtsam rääkida inimesega, kes ei ole olukorra sees. Spetsialistiga rääkimine ei ole konflikt. See on ruum, kus saab mõtteid lahti harutada ilma hirmuta, et keegi saab haiget või solvub. Sageli muutub alles pärast rääkimist selgeks, mida ja kas üldse tasub edasi öelda.

Rääkimata asjad ei kao iseenesest

Kui midagi on pikalt rääkimata, siis see ei tähenda, et see pole oluline. Sageli tähendab see vastupidist. Rääkimine ei tee probleemi suuremaks. Ta teeb selle nähtavaks. Nähtav asi väsitab vähem kui see, mida peab kogu aeg enda sees kandma. Kui tunned, et kannad midagi juba liiga kaua, siis tea, et sa ei pea seda üksi hoidma. On kohti, kus saab rääkida rahulikult, ilma süüdistamise ja surveta. 🤍